E-R 08.00 - 12.00 ja 13.00 - 17.00
0
et en ru

Kati Saara Vatmanni artikkel Naistelehes

19.09.2011

Marek Šois laste ja naiste tervise teenistuses

Tekst Kati Saara Vatmann

 

Eesti mainekamaid naistearste dr. Marek Šois (41) lükkas naiste ja nende tulevaste laste abistamise nimel oma isikliku elu elamise varajasse keskikka. Ja ikkagi on ta tänaseks kolme lapse õnnelik isa. Fanaatilise tööle pühendumise tulemusel lükkas ta äsja käima Loote ultraheliuuringu keskuse Tallinnas Tammsaare tee ärikeskuses kõrvuti kolleegidega Nova Vita kabinetist.

„Minu Skandinaavia kolleegid  hüüatasid sellele hiilgavale hoonele lähenedes: oo, millise suurepärase palee te olete rajanud!  Ma pidin siis häbelikult tunnistama, et mul on siin tegelikult vaid 80ruudune kabinet,“ naeratab dr. Šois oma vastupandamatut ja isikupärast naeratust. „Põhjala ja Baltikumi kaasaegseim on mu sisseseade aga siiski – sel lihtsal põhjusel, et olen oma kabineti viimasena loonud.“

 

Mareki peale kade pole põhjust olla – erapraksisele on eelnenud kujuteldamatult palju loobumisi ja ennastunustavat tööd.

 

Kiiksuga mehed

Miks on Eesti tuntuimad ja usaldatavaimad günekoloogid mehed? Ehrenberg, Sõritsa, Kirss, Szirco, Šois…

„Ju me oleme kiiksuga mehed. Meil on eriline elu ees aukartuse avaldumise vorm – pühendume emadele ja lastele,“ ütleb Marek talle omasel moel, kus põimuvad naljatamine ja sügav siirus.

 

Mees-arstid ei tee naistele teatavasti haiget, kuulavad nad isalikult ära ning dr. Šoisil on patsiendiga vesteldes isegi teataval määral kirikuõpetajalik maneer. Parimas mõttes. Rahustav ja leebe. Julgustav – ja selgitusteks piisavalt aega andev. Sellepärast ta oma patsientide hulgas juba aastaid nii armastatud ongi.

 

„Vennad on mul normaalsed – vanem vend Sven näiteks on hobumees ja talliomanik Luunjas ning nooremal vennal Salmenil on üle-euroopaline logistikafirma,“ muheleb Marek, kelle isa Salmen Šois on Tartu tuntumaid kella- ja kullaseppi. „Mina tahtsin lapsest saadik arstiks saada – ja üsna ülikooli alguses teadsin, et minust saab naistearst.

 

Kui üliõpilane olin, siis teised pidutsesid ja tundsid tudengielust mõnu, mina sisuliselt elasin haiglas. Olin sanitar ja panin lapiga mööda koridori, seejärel jälgisin ja assisteerisin – ja nii ma oma unistuse täitumise poole rühkisingi.

 

Kui – juba noor arst olles - üldse kuhugi sünnipäevale või koosviibimisele jõudsingi, naersid sõbrad, et  mul on aastaid üks ja sama särk ja pintsak. Ma ise ei pannud seda tähelegi, olin nii mõttes selle üle, mis toimub kliinikus.“

 

Marek oli patsientide teadvuses kinnistunud erakliiniku Fertilitas vapireliikviana, kui otsustas oma algatuse ja vahenditega minna Londonisse ennast täiendama. Selge, et senine tööandja polnud selle üle õnnelik, ent Šois naeratab diplomaatiliselt, väites, et asendamatuid inimesi pole.

 

OSCAR-meetod

Londonis täiendas Marek end Fetal Medicine Fondationis dr. Kypros H. Nicolaidese juures.

„OSCAR-meetod on lühend ingliskeelsest terminist One Stop Clinic ror assesment of Risk – üheastmeline kliiniline riskimääramine,“ selgitab doktor. „See meetod pole invasiivne – me ei võta nõelaga lootevett ega platsentaproovi, mis võib ühel protsendil uuringutest põhjustada raseduse katkemise. See meetod piirdub ultraheliuuringuga ja veenivere analüüsiga.

Kuna meie uurime emasid ja tulevasi titasid 11.-13. rasedusnädalal, jõuab halva leiu korral vanemate otsusel aegsasti raseduse katkestada. Tänapäeval ei pea abordiks teatavasti operatsioonilauale heitma – on olemas tableti-abort.

 

Uurides titat ultrahelis ja ema verd laboris saame kuklavolti, ninaluu olemasolu ja verevoolu vaadeldes loodet 95%lise täpsusega diagnoosida. Avastame aegsasti Downi sündroomi – seda põhjustab liigne, 21. kromosoom. Leiame varakult üles neuraaltoru patoloogia, mis põhjustab ajukolju, kõhu või selgroo anomaaliat. Tuvastame südame arengurikked.“

 

Marek räägib tagasihoidlikku joont hoides, et tänu südame arengurikete avastamisele on tal õnnestunud kolm sündi ootavat titat õigel ajal Saksamaale sündima saata. Ehkki Eesti meditsiin on kõrgel ja kiiduväärsel tasemel, on siiski veel teatud juhtumeid, kus vastsündinu jääb vaid Saksamaal sündides ellu. Lisaks õigeaegsele diagnoosile on tohtrihärral õnnestunud neile patsientidele hankida ka meie haigekassa toetus. Iga eestlane on meie rahvuslik rikkus.

 

Kuidas öelda…

Marek nendib, et tema kabinetis tuleb sagedamini kui tavakliinikutes halbu uudiseid edastada. See-eest on ta oma niši leidnuna pääsenud abordikonveierilt, mis paratamatult painab tavakliinikutes-haiglates praktiseerivaid günekolooge.

 

See mees on vaimukas ja karismaatiline, kujundab oma kabinetis mahedalt muheda õhkkonna, mis valmistab emasid-isasid ette nii rõõmusõnumiks kui leiuks, mis eeldab otsustamist.

 

Näiteks kui mõni ema saabub tema juurde raseduse kolmandal kuul, ilma et oleks end kusagil arvele võtnud, ei pahanda ta, miks metslase kombel jälgimatut rasedust kantakse. Doktor küsib hoopis päikeseliselt naeratades, miks naine arvab, et ta rase on, kas ta on juhuslikult seksinud või – oi, kas tõesti üks kord juhtus? – heidame siis nüüd kenasti pikali, paneme geeli kõhule ja hakkame vaatama, millise kingituse see juhtumine meile tegi.

 

„Minu juurde jõuavad inimesed enamasti siis, kui nende oma günekoloogil on tekkinud mingeid kahtlusi. Seepärast tuleb mul keskmisest sagedamini halbu teateid edastada,“ tunnistab Marek. „Varem nutsin sellistel puhkudel koos emadega. Päriselt ka. Nüüd oskan neid emotsioone enda sees õnnelike teadetega tasakaalustada. Kalestunud ega kapseldunud ma ei ole.“

 

Arst rõhutab, et sama oluline kui loote uurimine on ka ema jälgimine – inimeste teadlikkus preeklampsia ohtlikkusest on ikka veel liiga väike. Ta selgitab, et tegemist on raseduse kolmanda trimestri ajal ema organismi väsimisega – neerud ütlevad üles, tekivad tursed, vererõhk tõuseb.

 

„Sellise toksikoosi ilmnemisel peab mõnikord väga kiiresti tegutsema ja nii ema kui lapse elu päästmiseks sünnituse esile kutsuma. Eriti ohtlik on varajane preeklampsia, enne raseduse 34. nädalat. Kuidas teisiti kui korralikult arsti juures käies selliseid ohtusid ennetada?“ manitseb ta.

 

Mille nimel

Marek võib pidada lõpmatuseni selgitusvestlusi ning on rajanud oma kabineti sellepärast, et emad ja lapsed on talle pühad. Kabineti käivitamine on eeldanud ka tohutut riskijulgust. Mees ei taha rääkida, kui suure laenu ta oma missiooni täitmiseks on pidanud võtma, ent kergelt pilvinev ilme räägib ise enese eest.

 

„Mul ei oleks sellist riskijulgust varem olnud,“ möönab mees, silmitsedes oma super-aparatuuri. „Ent mul on Viimsis kodus kolm last – 1-, 3- ja 7-aastased pärijad ja mulle kui isale on äärmiselt oluline, mida ma neile pärandan.“

 

Šoiside suguvõsas on perekonnale pühendumine ja hõimu-eetika üldse ülimalt tähtis. Marek on ka oma vendadele kokku hoidmise ja toetuse eest sügavalt tänulik.

 

„Kui me kõik kolm alles oma nišši otsisime ja end üles töötasime, kippusime üksteisest võõranduma. Praegu aga suhtleme väga tihedalt – iga vist on ka juba selline, kus osatakse lähedasi hinnata,“ mõtiskleb keskmise venna staatuses tohter. „Kabineti avamise puhul ostsime siia vendadega kolme peale suure potilille – see sümboliseerib meie ühtsust ja üksteise jaoks olemas olemist.